Sotsiaalministeeriumi soolise ülemineku arstliku ekspertiisikomisjoni kohta kõlab palju vastakaid väiteid. Ühelt poolt põhjendatakse komisjoni olemasolu väitega, justkui oleks soolise üleminekuga seotud meditsiinilised protseduurid midagi niivõrd tõsist, mis vajavad konsiiliumipoolset kinnitust. Teisalt peavad komisjoniga kokkupuutuvad transinimesed, süsteemi olemust nn väravahoidlikkuks ja suuresti põhjendamatuks bürokraatlikuks takistuseks. Mainin veel lisaks, et olen isiklikult komisjoni läbinud, kuid jättes enda isiklikud arvamused kõrvale, kirjutan artikli eelkõige komisjoni liikmete ja transkogukonna üldise arvamuse alusel.

Komisjoni juhatuse seisukohast on tegemist hästi töötava süsteemiga, kus arstide konsiilium saab kinnitada psühhiaatri poolt määratud F64.0 (transseksualism) diagnoosi ja vajadusel anda pöördujale soovitusi oma vaimse kui ka füüsilise tervise osas. Nende sõnul on kõrge diagnostilise läve eesmärk hoiduda otsustamisel kiirustamisest, mille suurim eesmärk on hoiduda patsiendi invaliidistamisest. Komisjoni aseesimehe Veronika Elmeti kinnitusel saab ta väga hästi aru transinimeste kannatustest. Ta tõi ka välja, et on olnud transinimeste eest väljas üle 20 aasta ning, et komisjoni ei ole mitte ühtegi korda ära jäänud. Aseesimees ütles ka, et ta aitab ja toetab transinimesi, nõustab nende perekondi ning on õpetanud kolleege tunnistama ja arusaama transsoolisusega seotud eripäradest. Sarnaselt on ka komisjoni esimees Kai Haldre tegelenud transsooliste patsientidega aastaid.

Praeguse süsteemi kriitikud sealhulgas aga leiavad, et mitmeaastased komisjoni ooteajad võivad olla diskrimineerivad või isegi mingil määral viidata konversiooniteraapiale. Peamise kriitikana on välja toodud ka komisjoni juhatuse sidemeid ühinguga ja tuginemist allikatele, mida peetakse kallutatuks ja isegi libateaduslikuks. Kriitikute sõnul pärsib selline kallutatus juba niigi marginaliseeritud rühma esindajate õiguseid eneseteostusele ja kvaliteetsele tervishoiule ning selle tõttu soovitakse, et komisjoni juht astuks oma vaadete tõttu tagasi. Komisjoni esimehe sõnul on aga sellise kriitika taga väike häälekas vähemus ning tema hinnangul ei jaga neid vaateid enamus transinimesi, kes komisjoni vastuvõtule tulevad. Hiljuti komisjoni temaatikat oli kajastatud ühes Pealtnägija episoodis ¹ .

Niigi pingelise ja suure avaliku huviga eemat raskendab info killustatus. Kummagi poole esindajad ei pruugi rääkida sama juttu tavavestluses, meditsiinilises kontekstis ja avalikult telekaamera ees. Näiteks, on teada, et mõned transinimesed ei ole siirad komisjoni vastuvõtu ajal vastuseid andes ning kohati isegi valetatakse komisjonile. Mitmed transinimesed on mulle rääkinud, et neil oli väga tugev stress komisjoni ees, kuna komisjoni “läbikukkumise” tagajärjena ei oleks nad saanud veel umbes aasta või veelgi pikema aja jooksul enda sootähist muuta ega saada ligipääsu hormoonravile.

Lisaks on mulle jagatud ka muret selles osas, mida häirivat on komisjoni vastuvõtul suletud uste taga väidetud ja küsitud, mis on pannud transkogukonna liikmeid kahtlema, kas avaliku võimu teostavad arstid tõepoolest tegutsevad patsiendi huvides või mitte. Üks minuga ühendust võtnud nooruk, kes ei saanud komisjonilt otsuse soolise ebakõla tuvastamise kohta, kurtis, et kui ta oleks teadnud, milliseid küsimusi komisjon esitab, oleks ta vastuvõttu salaja salvestanud.

Salasalvestitse teema on aga sedavõrd keeruline, et komisjoni esimees oli selguse saamiseks pöördunud juristi poole. Ühe allika sõnul komisjoni liige küsis temalt otse, kas ta salvestab vestlust, millele ainus “õige” vastus oleks olnud tema hinnangul “ei”. Ta kahtlustab, et küsimus oli esitatud, kuna ta oli hoidnud vestlust salvestava mobiiltelefoni nähtavalt.

Üldiselt aga tundub, et salasalvestamist peetakse suureks patuks — paljud inimesed, kellega vestlesin, tunnistasid suurt hirmu salvestamise ees, kartes õiguslikke tagajärgi. Kuna transsoolised ja mittebinaarsed inimesed ei pruugi olla hästi informeeritud oma õiguste osas, selgitan allpool lühidalt andmekaitse ja visiitide salvestamise tegelikku õiguslikku raamistikku.

Kuigi ühe Sotsiaalministeeriumi ametniku hinnangul võiks salvestamine olla lubatud, kaasneb sellega mitu nüanssi:

1. Salvestis ei puuduta mitte ainult pöörduja, vaid ka kabinetis viibivate spetsialistide isikuandmeid. Kuigi isikuandmete töötlemine on üldjuhul ilma õigusliku aluseta keelatud, sätestab isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) artikli 2 lõike 2 punkt c erandi ² : Käesolevat määrust ei kohaldata, kui isikuandmeid töötleb füüsiline isik eranditult isiklike või koduste tegevuste käigus Seda sama kinnitab ka Andmekaitse Inspektsioon (AKI) oma juhendis (mitte küll mikrofonide, vaid lausa kaamerate kasutamise kohta) ³ : Isikliku otstarbe erand tähendab, et inimene võib ükskõik kus, mida ja mis iganes põhjusel filmida ilma, et ta peaks sellest kedagi teavitama või kelleltki luba küsima. Küll aga ei anna see erand õigust kolmandatele isikutele jagada ega avalikustada. See erisus on äärmiselt oluline näiteks mälu- või keskendumisraskustega inimestele. Seda enam, et 45-minutilise konsiiliumi jooksul võidakse patsiendile edastada suures mahus kriitilise tähtsusega teavet tema tervise ja võimalike raviteekondade kohta.
2. Teiseks võib haigla sisekorraeeskirjades olla sätestatud, et (salaja) helisalvestamine on keelatud ning reegleid eiravale patsiendile võidakse keelduda tervishoiuteenuse osutamisest. See on ka põhjus, miks ülaltoodud allikas vastas otsesele küsimusele salvestamise kohta eitavalt, kuna jaatava vastuse puhul oleks komisjon saanud viidata haigla sisekorraeeskirjale, mis oleks tekitanud pöördujas hirmu vastuvõtu võimaliku katkestamise kohta. Samas ei too kliiniku sisekorraeeskirja rikkumine kaasa AKI trahvi, mistõttu pole selge, millised tagajärjed võiksid reeglite eiramisel olla näiteks mäluprobleemidega inimestele olukorras, kui salvestamise fakt selgub alles peale komisjoni otsuse saamist.

Salvestuse jagamine ning avalikustamine on aga hoopis teine küsimus. Niipea kui salvestust jagatakse või avalikustatakse, ei kohaldu enam GDPR-i artikli 2 lõike 2 punkti c erand. Sellisel juhul võib ebaseadusliku isikuandmete töötlemise korral AKI teha ettekirjutuse või kohaldada rahalist sanktsiooni; samuti ei ole välistatud osapooltevaheline kohtuvaidlus ega kahjunõue. See tähendab näiteks seda, et kui keegi salvestab baaris teisi inimesi ilma nende loata, võib salvestuse jagamine tuua kaasa õiguslikke probleeme.

Samas, GDPR ise annab mitu alust isikuandmete kasutamiseks ilma nõusolekuta. GDPR artikkel 6 lg 1 osa f sätestab, et isikuandmeid saab töödelda “õigustatud huvi korral”, kui see kaalub üle andmesubjekti (st inimese, kelle isikuandmeid töödeldakse) huvid või põhiõigused. Üheks selliseks näiteks saab tuua olukorra, kui salvestust jagatakse võimaliku diskrimineerimise uurimiseks Volinikuga.

Lisaks saab selle aluse põhjal avalikustada tekstikujulised väited, kui nende jagamine on avalikes huvides, näiteks sellest, mis toimus konsiiliumi ajal ning milliseid hinnanguid olid arstid jaganud transsooliste inimeste või teatud meditsiiniliste sekkumiste kohta. Siinkohal on aga vajalik üle vaadata kolm kriitilist nüanssi, mis rakenduvad igale avaldatud tekstilõigule:

• üleüldse, ei tohi teotada kellegi au ja head nime (PS § 17 ja VÕS § 1046). Kuigi mõned inimesed võivad soovida mõnele komisjoni liikmele või liikmetele anda omalt poolt hävitavat subjektiivset väärtushinnangut, tuleb olla ettevaatlik. Hinnang ei tohi olla ebakohane, st hinnangul peab olema faktiline põhi ning ei tohi olla põhjendamatult solvav ega mõnitav. Tuleb olla ettevaatlik lisaks ka seetõttu, et erinevad inimesed mõistavad põhjendatust erinevalt.
• keelatud on selliste asjaolude või andmete avaldamine, mille kohta ei ole kindlust, et avaldatu on tõene ja täpne (VÕS § 1047). Samamoodi ei tohi kellegi sõnu kontekstist välja võtta. Kui on olemas helisalvestis, saab seda kasutades pöörduja veenduda, et tema poolt avaldatav faktiväide ja selle kontekst on korrektne. Samuti on salvestise olemasolu tõendusmaterjal olukorras, kui faktiväite tõesuse või öeldu konteksti osas tekib kahtlus, kuid tõendamine ise-enesest automaatselt ei õigusta salvestise avalikustamist.
• terviseandmete ja muude eriliiki andmete töötlemiseks (sh jagamiseks ja avalikustamiseks) on palju rangemad nõuded (vt GDPR artiklit 9). Iseenda terviseandmeid tohib jagada ja avalikustada ilma piiranguteta. Muul juhul peab selleks kindlasti olema antud selge, informeeritud ja taasesitataval vormil antud nõusolek (vt GDPR artiklit 7) või muu määrusega lubatud alus. Nõusolekut saab andmesubjekt igal hetkel tagasi võtta.

Eesti ja Euroopa Liidu õiguse kohaselt peavad isikuandmete kaitse ning sõnavabadus olema tasakaalus. Veel üks alus, mis kajastab sõnavabadust, on sõnastatud Isikuandmete kaitse seaduse ⁴ § 11 lg 2-s: Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi.

Võib tekkida küsimus, kas see alus kohaldub ka inimestele, kes ei ole kutseline ajakirjanik ega esinda ühtegi teatud toimetust. Vastus on ühemõtteliselt jaatav, kuna Euroopa Liidu Kohus leidis kohtuasja C-345/17 ⁵ otsuses (eelkõige punktides 49-55), et füüsiline isik saab tegutseda ajakirjanduslikul eesmärgil ka professionaalse ajakirjaniku staatuseta. Isegi video üleslaadimine ei riku automaatselt GDPR-i, kui tuginetakse korrektselt ajakirjanduslikule erandile. Selleks peab aga olema tagatud “avalik huvi” ning materjali avaldamine peab olema kooskõlas “ajakirjanduseetika põhimõtetega”.

Avalik huvi on mõiste, millega tähistatakse seda, kas teatud teabel on demokraatlikus ühiskonnas ühiskondlik väärtus. Näiteks eraisiku vaated trans+ inimeste suhtes reeglina avaliku huvi alla ei kuulu. Küll aga on suur avalik huvi selle vastu, kas inimesi diskrimineeritakse või mitte SOVS-i ⁶ poolt kaitstud tunnuse alusel, riigi nimel avalikke ülesandeid täitvas arstlikus ekspertiisikomisjonis. Samuti on avalik huvi komisjoni efektiivsuse vastu. Seega on avalik huvi kindlasti olemas olukorras, kui avalikustatakse üksnes väiteid, mis on selle teemaga vahetult seotud. Hinnata aga üksikasjaliselt, mille üle avalik huvi on ja mille üle mitte, on aga raske. Kui näiteks komisjoni liige hakkaks miskipärast rääkima kõrvalist juttu, ei oleks selle jutu sisu avalikustamine avalikes huvides.

Ajakirjanduseetika põhimõtteid on mitmeid. Nendega saab lähemalt tutvuda Eesti ajakirjanduseetika koodeksis ⁷ , kuid mõned olulisemad põhimõtted on lühidalt tutvustatud allpool:

1. isikuandmete kasutamise minimeerimine. “Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse ainult siis, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.” Nii inimese nägu kui ka tema hääl on isikuandmed. Seega, kui ajakirjandusliku materjali edastamiseks pole tingimata vaja videot, ei tohiks seda kasutada. Kui piisab vaid helisalvestise transkriptsioonist, tuleb kaaluda, kas helilõigu asemel on mõistlik avalikustada üksnes tekst ehk transkriptsioon. See põhimõte on niivõrd tähtis, et see on peegeldataud Isikuandmete kaitse seaduses otse: “Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi.”
2. informatsiooni tõesus ja allikate usaldusväärsus. Avaldatud info peab olema täpne ning kuulujuttudest pärinev teave tuleb sellisena selgelt ära märkida. Infot, mille tõesust ei saa järele kontrollida, ei tohi esitada faktiväitena. Transkriptsiooni ega helifaili ei tohi moonutada ega lõigata viisil, mis muudaks öeldu konteksti või sisu. Ka koodeksis endas on kirjas: “Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad.”
3. salasalvestamine vms ajakirjanduslikul eesmärgil info hankimine saab olla eetiline vaid siis, kui “avalikkuse huvid nõuavad sellise informatsiooni avaldamist, mida pole võimalik hankida mingil muul ausal viisil”. Seega, peab olema tagatud mitte ainult avalik huvi, vaid ka see, et info, mille jaoks on avalik huvi tagatud, on kättesaamatu meetoditega, mis ei nõua salaja salvestamist.
4. vastulause õigus: “Kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle võimaluse korral pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates.” See ei tähenda, et kõnealune isik peaks tingimata vastama või et tema järel peaks ootama nädalate või kuude kaupa. Põhiline printsiip seisneb selles, et puudutatud isikule peab olema tagatud reaalne võimalus oma kommentaar anda ning tagada, et tema vaatenurk on vastavas artiklis või saates kajastatud. Lisaks on veel toodud välja: “Vastulauseks ei saa nõuda rohkem ruumi/aega, kui oli kasutada kriitikaks.” Vaidluste praktikast selgub, et viis tööpäeva on igati piisav aeg vastamiseks ka väga tõsiste süüdistuste puhul.

Kokkuvõttes: komisjoni poole pöörduv inimene saab suletud uste taga toimuvat salaja salvestada. Seda saab jagada riigiasutustega enda õiguste kaitseks ning ka teatud määral avalikkusele paljastada, kuid viimase sammu astumine nõuab teatud aspektide suhtes ranget tähelepanu ja hoolsust.

Allpool on antud transkriptsioon vestlusest, mis leidis aset ühe hommikuse komisjoni vastuvõtu käigus. Vestluses osalesid komisjoni kaks arsti ning komisjonile pöörduja tugiisik, kes soovis leida vastused küsimustele, mis talle isiklikult muret valmistasid. Esitan selle transkriptsiooni täies mahus, tänu millele on võimalik lugejal täpsemalt tutvuda nende kahe komisjoni liikme arvamustega. Vestluse jooksul käsitleti mitu teemat:

• hormoonasendusravi teaduspõhisus mittebinaarsetele inimestele;
• omal käel teostatud hormoonravi (ingl k. DIY HRT);
• soolise ebakõla kinnitamiseks vajalikud kriteeriumid;
• kas hormoonasendusravi on Eestis kättesaadav ka ilma komisjoni otsuseta või mitte.

Komisjoni liikmete kommunikatsioon avalikkusega võib erineda sellest, mida komisjoni vastuvõtul räägitakse. Transkriptsioonid aitavad koos vajaliku kontekstiga tuua avalikkuse ette kommentaare ja seisukohti, mida avalikus suhtluses ei pruugita samal viisil väljendada — näiteks võrdlust omal käel alustatud hormoonasendusravi oma keha vägistamisega. Kriitikute sõnul on selline kommentaar ebakohane ning võib pöördujat või tugiisikut põhjendamatult hirmutada.

Ülaltoodud vestlus annab ühe näite sellest, kuidas komisjoni liikmed käsitlevad mittebinaarsete inimeste hormoonravi võimalusi komisjoni vastuvõtu kontekstis. Kaasaegne tunnustatud ravijuhis WPATH SOC-8 ⁸ sisaldab soovitusi hormoonravi osutamiseks ka mittebinaarsetele inimestele ning WHO praegune käsitlus ei sea mittebinaarsusele iseenesest hormoonravi takistuseks.

Komisjoni esimees on seevastu korduvalt väljendanud seisukohta, et WPATH SOC-8 juhendis on teatud puudujäägid ning et see võib olla kohati ideoloogiliselt kallutatud. Ta oli positiivselt esile toonud Soome (mille ravijuhiste väljatöötamisel osales juhtiva eksperdina Riittakerttu Kaltiala ⁹ ) ja muude riikide ravimudeleid, mis on WPATH SOC-8 juhistest tunduvalt rangemad ning lähtuvad konservatiivsematest kriteeriumidest. Sarnaselt Soome mudelile ja kriitiliste ühenduste ( nagu SEGM ¹⁰ ) soovitustele peetakse neis esmaseks ja sageli pikaajaliseks valikuks psühhoterapeutilist sekkumist, samas kui meditsiiniliste sekkumiste eelduseks seatakse, sarnaselt 1992. aastast pärit diagnoosiga F64.0, soolise ebakõla vähemalt kaheaastane dokumenteeritud püsivus ning põhjalik hindamine.

Komisjoni ooteajad on hetkeseisuga hinnanguliselt kaks aastat pikad. Pikk ooteaeg võib suurendada survet otsida abi mujalt. Mitmete trans- ja mittebinaarsete inimeste sõnul oligi omal käel hormoonasendusravi alustamine netist ostetud hormoonidega viimane variant vajaliku, potentsiaalselt elupäästva, raviga alustamiseks, kuna tervishoiusüsteem on neid alt vedanud.

Siin muutub oluliseks ka küsimus, millist infot komisjoni poole pöörduvale inimesele tegelikult antakse. Transkriptsioonis jääb mulje, et hormoonravi saamiseks tuleb pöörduda komisjoni poole ja lasta sellel vastav seisund kinnitada. Tegelikult ei pea inimene Eestis hormoonravi saamiseks enam komisjoni poole pöörduma, kui tema raviarst selleks vajadust ei näe — seda on kinnitanud ka Sotsiaalministeerium ise. Tõenäoliselt oleks selles küsimuses võimalik paremat teadlikkust saavutada Sotsiaalministeeriumi suurema ja otsesema teavitustööga.

Tänan Andmekaitse Inspektsiooni nõuandeliini töötajat, kes aitas leida vastuseid selle artikli avaldamise nüansside kohta.

NB! Komisjoni esimehele ja aseesimehele edastati artikli materjalid tagasiside saamiseks. Komisjoni assistent ja aseesimees vastasid, kuid viie tööpäeva jooksul ei laekunud paraku vormistatud tagasisidet. Aseesimehega toimus ligikaudu pooletunnine sõnumivahetus, milles esitatud seisukohad on artiklis kajastatud. Vastulause või täiendava tagasiside laekumisel lisan selle artiklile juurde.

Viited

1. Pealtnägija 981. osa (M. Kärmas, K. Pihl, M. Kilumets, R. Sildvee, H. Raudsik, 2026)
2. Isikuandmete kaitse üldmäärus (Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu, 2016)
3. Juhend kaamerate kasutamise kohta (Andmekaitse Inspektsioon, 2024)
4. Isikuandmete kaitse seadus (Riigiteataja)
5. Judgement of the court in case C-345/17 (EUR-Lex, 2019)
6. Soolise võrdõiguslikkuse seadus (SoVS) (Riigiteataja)
7. Eesti ajakirjanduseetika koodeks (Eesti Meediaettevõtete Liit, 1998)
8. WPATH Standards of Care Version 8 (E. Coleman, A. E. Radix, W. P. Bouman, et al., 2022)
9. Riittakerttu Kaltiala (soomekeelne Vikipeedia, 2026)
10. The Anti-Transgender Medical Expert Industry. Journal of Law, Medicine & Ethics. (doi:10.1017/jme.2023.9 ) (A. Caraballo, 2023)